Mida ma eriolukorrast õppisin?

Millest mõtled? Mina meenutan, millal oli viimati mahti arvuti avada, et mõni meeles mõlkuv teema kirja panna ja Sinuga, hea lugeja, seda jagada. Kiire on olnud ja aeg on libisenud käest. Liiga kiire, et mõtteid koondada – ehk isegi liiga kiire, et mõelda – millelegi muule kui tööle ja igapäevasele toimetulekule.

Ma olen veendunud, et selle aasta eriline kevad on jätnud oma jälje ja mõjutanud omal viisil igaüht meist. Teist sellist, nii määramatut, segast ja emotsionaalselt vastuolulist aega, mina oma elus ei mäleta. Alles nüüd, suviseid puhkehetki nautides, on tekkinud hetk sügavamalt sisse ja välja hingata ning vaadata tagasi sellele tormlemisele ja kõigile nendele taipamistele, mida ma ise eriolukorra ajal kogesin ja endaga kaasa võtan.

Olen viimastel aastatel edukalt põiminud coachingut oma päevatööga tervishoiusektoris. Üks täiendab teist ja olen sel viisil saanud luua endale rahuldust pakkuva ja mitmekülgselt rikastava tööelu. Eriolukorra ajal oli tervishoid kriisi keskmes ning tõi minu kui töötaja, aga ka kui lapsevanema, naise, kodaniku, coachi ellu hoopis teistsugused väljakutsed ja argipäeva kui senine väljakujunenud rutiin. Rutiin selle sõna toetavas ja positiivses võtmes. Kui meie maailm „lukku pandi“, koolilapsed koduõppele jäid ja ettevõtted kaalusid, kuidas senist tööd jätkata ning milliseid tehnilisi lahendusi kasutades oma kodukontoris töötavate meeskonnaliikmetega ühendust pidada, algas minu senise tööelu kõige intensiivsem periood. Sellal kui sotsiaalmeedias hakkasid levima postitused stiilis „kuidas meie pere sotsiaalse distantseerumisega toime tuleb“ olin mina üks neist, kes hommikul mööda kõledalt tühja maanteed tööle sõitis, et ohjata järjekordseid muutuseid, mida iga üksik tööpäev haiglas järjepanu tõi.

Selle perioodi peamiseks märksõnaks minu jaoks saidki muutused. Suuremad ja väiksemad, ootamatud ja oodatud muudatused. Organisatsioon pidi leidma vastuse küsimusele, kuidas viia ellu kõiki neid ootuseid, mida eriolukord tervishoiusektorile esitas. Ühtlasi oli see peamine küsimus, mis erinevates variatsioonides minu peas keerles – kuidas selles määramatuses orienteeruda, kuidas mina ise toime tulen ja hakkama saan. Sadu pisiasju ja sadu kollektiivselt tehtud otsuseid. Kogesin taas isiklikult ja väga sügavalt seda, mida tavapäraselt teistele õpetan – mida muudatused endaga inimlikul ja meeskondlikul tasandil kaasa toovad ja milliseid strateegiaid kasutada, et muutuste hoovuses edukalt purjetada. Ääremärkusena saan öelda, et valitseva ebamäärasuse valguses ei ole üllatav, et selle kevade kõige loetumaks blogikandeks tõusis paari aasta tagune kirjutis just nimelt sellest kuidas töökohal muudatustega hästi toime tulla.

Kui sellele tormamisele täna tagasi vaatan, siis tunnen suurt tänulikkust. Tänulikkust, et minu ümber on nii suurepärased inimesed, kellega koos, teineteist toetades, me keerulistest oludest läbi rühkisime.

Isiklikul tasandil jäi ka minul sellesse perioodi laste koduõpe ja mitte ainult – ka põhikooli lõpetamine ja keskkooli sisseastumiskatsed. Mul ei olnud energiat, et seada kahtluse alla ja arutleda sügavuti selle üle, kas kehtestatud piirangud olid kohased või mitte – perena andsime oma parima, et olukorras hästi toime tulla. Saime oma argipäevas tuge sissejuurdunud ja hästitoimivast rutiinist, lapsed ärkasid tavapärasel kellaajal ning alustasid koolitöödega nii nagu ikka kell kaheksa. Koolipäev lõppes aga just siis, kui tööd valmis said. Praegu tagasi vaadates oli see ka mõneti positiivne kogemus – omas tempos koolitöö tegemine aitas paremini keskenduda ning nii mõneski aines õpitulemused paranesid. Tõsi, lapsed tundsid puudust vahetundidest, mille kestel klassikaaslaste ja sõpradega näost näkku suhelda ja lemmikuid mänge mängida. Õppisime kohanema, elu ei jäänud seisma, võtsime olukorrast parima, mis võimalik ning kooliaasta lõpus andsime lillesülemi ja õnnitlused oma põhikoolilõpetajale üle kooliesisel platsil väikeses ringis peetud vabaõhu aktusel.

Coachina olen pigem eelistanud ja nautinud silmast silma töötamist. Mulle on oluline märgata kliendi reaktsioone, tema silmavaadet, tunnetada kehakeelt. Eriolukord aga viis ka minu coachingutöö arvutisse ja jätkasime sessioonidega valdavalt Skype vahendusel. Jah, loomulikult ma teadsin, et nii on võimalik ent õppisin kevade vältel tehnikat enda kasuks veel paremini, ja mis veel tähtsam, mugavamalt ära kasutama. Lõppkokkuvõttes toob online suhtlus lisaks mõningatele piirangutele kaasa ka teistmoodi paindlikkuse. Täna olen selle kogemuse ja teadmise eest väga tänulik. Kõige põnevam kogemus selles valguses oli aga selleaastane coachingukonverents, mis samuti olude sunnil hoopis teisel viisil läbi viidi. Mul oli väga inspireeriv võimalus viia osalistele läbi isikliku efektiivsuse teemalist töötuba. Minu suhtluspartneriteks tol päeval Noblessneri Valukoja ruumidesse üles seatud punasel laval seistes olid pabertahvel ja kaamera. Kaamera, mille vahendusel osalejad igaüks oma kodus, töökohal või mujal temale sobivas kohas konverentsi jälgimas olid. Kui minu sessioon lõppes, siis üks kohapeal viibinud esinejatest küsis, mis tunne oli viia töötuba läbi nii, et osalejaid kohal ei olnud. Mäletan, et vastasin, et tunne oli huvitav. Huvitav ehk eriskummaline. Mul ei olnud võimalust märgata osalejate nägudelt küsimusi, mõtlikkust, elevust, äratundmisrõõmu, inimestel ei olnud võimalust hõlpsalt märku anda, kui midagi segaseks jäi ega ka omavahel suhelda. Kuna töötuba oma iseloomult on interaktiivne, siis oli ülioluline, et workshopi kestel on inimestel võimalus oma mõtteid jagada. Leidsin selleks lahenduse mentimeteri abil, mis kogu päeva eripära arvestades töötas suurepäraselt. Olen jälle ühe võimsa kogemuse võrra rikkam. Ka nii on võimalik!

Need on mõned nopped tähelepanekutest, mida sel kevadel isiklikult kogesin. Minul on minu lugu, Sinul Sinu enda oma. Mulle meeldib mõelda, et iga kogemus on tulnud meile midagi õpetama. Igast olukorrast on võimalik oma tarkus ja iva välja noppida, kui Sa ise valid seda teha. Mina tean, et ma lähen edasi veel enam kohanemisvõimelisena ja aktsepteerivamana, ma tean, et ma suudan jätta emotsioonid kõrvale ja panustada kõrgema eesmärgi hüvanguks, ma tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Mida Sina 2020 kevadest õppisid? Mida Sina endaga kaasa võtad?