Sinu maailm ja minu maailm

Me elame sellessamas maailmas ent kogeme kõike meid ümbritsevat niivõrd erinevalt. Kuidas me midagi tajume ja tõlgendame, millise tähenduse kogetule anname, sõltub meie varasematest kogemustest, eelistustest, uskumustest ja hoiakutest.

Kujuta ette, et sa hoiad käes sidruniviilu ja hammustad seda. Tunned seda maitset?! Tunneme selle maitse kinnisilmi ära, teame seda hapusust, mis suu vett jooksma paneb. See, kas see on sinu jaoks värske ja nauditav või pigem liiga vänge, on maitse küsimus. Ja maitsed on erinevad. Või veel, kas sinu klaas on pooltühi või pooltäis?

Kas kokkulepitud kohtumisele tuleb jõuda õigeaegselt või on see kellaaeg sinu jaoks paindlik orientiir?

Nendele küsimustele ei ole õiget ega vale vastust. On SINU vastused ja hinnangud, mis iseloomustavad SINU maailmapilti ja selle erilisust.

On sul olnud tööl kogemusi, kus mitu inimest osalevad samal koosolekul ja selle lõppedes lahkuvad vastakate arusaamistega selle osas, kes mida nüüd ikkagi täpselt tegema peab ja kuidas käsitletud teemaga edasi minnakse? Kuidas on selline ebaselgus võimalik? Juhtub see, et tõlgendame kuuldut erinevalt, sest meie tähelepanu püüavad erinevad aspektid. Nopime jutust välja selle, mis meile tundub oluline, mis on tuttavlik või mis meile endile rohkem huvi pakub. Igaüks teeb seda loomulikult omal moel, oma hoiakutele ja kogemustele tuginedes.

Meil on väljakujunenud harjumused, mil viisil suhelda eelistame. Mis sinu puhul kõige paremini toimib? Mina eelistan, olenevalt teemast ja võimalusest, telefonile ja e-mailile näost näkku suhtlust. See toimib minu jaoks, kuna on kõige vahetum ja võimaldab märgata vestluspartneri reaktsioone, lisaks infovahetusele aitab luua ka suhet inimlikul tasandil. Kõige enam pingutust nõuavad pikad lohisevad e-mailid – oled ju kogenud, kuidas kirjutatust on võimalik erinevalt aru saada, kuidas üks küsimus tõstatab teise ja kirjade pingpong jääbki kestma. Lisaks on väga lihtne mõte ridade vahele ära kaotada.

Sealsamas ei pruugi ka vahetu suhtlus päästa arusaamatustest. On vaja teravdada oma tähelepanu ja märgata peeneid detaile vestluspartneri kõnes, žestides, hääletoonis, kõne tempos, viisis, kuidas ta ennast väljendab, sõnavaras ja paljus muus.

Meie eelistatud meelesüsteemid on erinevad, seeläbi võtame ka infot vastu erinevalt.

Visuaalselt mõtlevale inimesele on näiteks omane kiirus – kiire mõtlemine ja kiire kõnetempo, kätega žestikuleerimine, asjad peavad nende jaoks hästi välja paistma. Auditiivselt mõtlevad inimesed on aeglasemad, tulenevalt vajadusest süsteemsuse järele keskenduvad põhjalikult detailidele, nende kehakeel staatiline ja väheliikuv, kõne aeglane ja monotoonne. Kinesteetikut iseloomustab mugavus. Kõik peab tunduma mõnus, neil on raske rahulikult ühe koha peal istuda. Kõnetempo suhteliselt aeglane. Otsuste vastuvõtmisel lähtuvad oma kogemustest, kõhutundest. Meil on kõik need meelesüsteemid esindatud ja olenevalt situatsioonist võib domineerida üks või teine. Näitust külastades on põhirõhk nägemismeelel, kontserdisaalis kuulmisel. Küll aga kujunevad igapäevaolukordades välja oma selged eelistused ning märkame, et kergem on suhestuda inimestega, kelle eelistatud meelesüsteemid on meiega sarnasemad ja kellega räägime seeläbi „ühte keelt“. Näed sa mida ma mõtlen? Kõlab see hästi? Tundub ok?

Minule on omane esmajärjekorras visuaalse ja kinesteetilise meele eelistamine. Mõtlen ja kõnelen üpris kiirelt. Kõne võib olla kohati hüplik, väljendus napp ja sõnad voogavad justkui pursetena. Tean, et mõne inimesega nõuab mult suuremat pingutust kohaneda tema, minu jaoks märksa aeglasema, tempoga. Võtan siis teadlikult hoo maha, jälgin, et selgitaksin oma mõtteid talle sobivamal viisil – detailsemalt, faktiliselt, samm-sammulise järgnevusega. Sealsamas pole midagi absoluutset. On inimesi, keda mul on endal keeruline jälgida ja mõista, sest nende kõnetempo on minu harjumuspärasest kordades kiirem. Olen siis ise täpsustavaid küsimusi küsides vestluspartneri hoogu maha tõmmanud, sest kuulen, et ta räägib, aga ma ei jõua järgi sellele, mis on tema jutu sõnum – ei jõua seda nii kiirelt omandada.

Meenub sulle mõni juhtum, kus sinu sõnumist valesti aru saadi, infot vääralt tõlgendati. Kuidas selline seis tekkis? Mida oleksid saanud teha teisiti? Minu jaoks kõige äärmuslikum teineteisest möödarääkimine on toimunud, üllatus küll, mitte rääkides. Tagasi vaadates on see halenaljakas – kumbki osapool ei tõstata teemat ega räägi avatult oma vajadustest. Midagi on justkui õhus, kuid seda ei adresseerita vaid eeldatakse, mida teine võiks ehk mõelda. Usun, et see pole üldse mitte harv, kui selle reha otsa astutakse. Mida mina sellest tollal õppisin?! Kui oluline on oma ootusi selgelt väljendada ja neid vastastikku jagada. Räägi inimestega!

On olnud hetki, kus jälgides mõne inimese käitumist või kuuldes tema arvamusavaldusi, taban end mõttelt – selline käitumine lihtsalt ei mahu minu maailmapilti. Kuidas on nii üldse võimalik mõelda või kedagi kohelda?!

See, mis ühele mõjub kitsarinnalisuse ja lühinägelikkusena, on teisele tol hetkel parim võimalik väljendus tema vajadustele.

Kõike ja kõiki ei olegi võimalik mõista. Mõnikord piisab vaid erinevuste aktsepteerimisest.

Erinevused ühelt poolt rikastavad, teisalt võivad tekitada omajagu arusaamatusi. Teise seisukoha või arusaama mõistmine võib nõuda pingutust, ent see on seda kindlasti väärt. Miks sa peaksid püüdma teisi vaatenurki mõista?! Ega ei peagi. Kui sind just ei huvita teiste arvamus, kuidas nemad olukorda tajuvad ja sa ei soovi nendega paremat teineteisemõistmist saavutada.